Merlecons - koolitus ja konsultatsioon

Globaalprobleemid köidavad tänapäeval paljude inimeste tähelepanu. Nende uurimise populaarsuse põhjuseks on lai kõlajõud tänapäeva ühiskonnas. Maailmaprobleemid ei puuduta mitte Üksnes üksikuid gruppe ega indiviide, vaid kogu planeedi eksistentsi tervikuna; nad eksisteerivad mitte ainult lokaalsel, vaid ka globaalsel tasandil ja nende lahendamata jätmisel võivad olla hukatuslikud tagajärjed kogu tsivilisatsioonile.
Kui erinevate teadusharude esindajad hakkasid 1970ndatel aastatel juhtima ühiskonna tähelepanu globaalproblemaatikale, oli põhirõhk suunatud inimeste hoiatamisele: kui midagi radikaalset ette ei võeta, sureb inimene enda tekitatud saasta sisse. Tegeldi ka probleemide lahendamise tehnilise aspektiga ning loodi hulganisti tulevikustsenaariume, millest tuntumatena võiks nimetada Rooma Klubi stsenaariume.
Tänaseks on problemaatika muutunud. Enam ei keskenduta enesehävitamisele. Olulisemaks kui ümbritsev keskkond on kujunenud elu mõttega seotud probleemid. Mida inimene võiks ette võtta vaba ajaga? Milline on inimese roll maakeral? Mis on iga konkreetse inimese elu mõte? Kidderi arvates hakkavad just need küsimused tulevikus domineerima (Kidder 1989).

GLOBAALPROBLEEMIDE UURIMISE VAJADUS JA HETKESEIS EESTIS

Kuigi maailmaprobleemide uurimise vajadus on tekkinud inimeste hirmust enesehävitamise ees, väärib siiski märkimist asjaolu, et inimesed enamasti ei pööra neile erilist tähelepanu.
Peale tehnilise aspekti (põhjus-tagajärg seoste ning lahendamisvõimaluste leidmise) on uurijate huviorbiidis (Chlewinski 1981, Zaleski 1991, Chlewinski 1993, Chlewinski, Tureikyte, Zaleski 1993, Zaleski, Chlewinski, Lens 1994) küsimused, kuivõrd teadvustatakse globaalproblemaatikat üldse, mil määral on probleemid tähtsad üksikisikutele ning missugusena nähakse globaalprobleeme tulevikus. Huvi tekitab seegi, millisel määral sotsiaaldemograafilised ning isiksuse faktorid mõjutavad maailmaprobleemide isiklikku tähtsust ja prognoose ning millised protsessid mõjutavad globaalproblemaatika teadvustumist indiviididel. Viimatimainitud aspektide uurimisega on käesoleva artikli autor hakanud alates 1991. aastast tegelema ka Eestis. Viie aasta uurimustulemused on kokku võetud TPÜ psühholoogia osakonnas 1995. aastal valminud diplomitöös Maailmaprobleemide tähtsustamise ja prognoosi sõltuvus sotsiaaldemograafilistest ning isiksuse faktoritest (Talvik 1995).
Enamik Eestis senini globaalproblemaatika valdkonnas tehtud uuringutest on seotud keskkonnaprobleemidega (Lauristin, Riit, Timak, Vihalem 1985). Uurijaile on pakkunud huvi, kuidas teadvustatakse keskkonna reostusega seotud probleeme ja kuidas mõjutab seda meedia.
Uurimaks maailmaprobleemide isiklikku tähtsust ja prognoose Eestis, kohandas käesoleva artikli autor selleks Maailmaprobleemide küsimustiku (WPQ) metoodika ja alustas selle käsutamist 1991. aastal.
Taoline katse on Eestis uudne. Maailmaprobleemide tähtsustamise ja prognoosi ning neid mõjutavate faktorile kohta pole Eestis teada ühtegi teist uurimust.
Uurimuse lähtekohaks on ajalise perspektiivi tunnetus globaalproblemaatilisest aspektist lähtuvalt. Töö teoreetiliseks aluseks on Z. Zaleski ja tema kaastöötajate loodud Maailmaprobleemide küsimustiku metoodika, mis tugineb autorite poolt eelnevalt läbi viidud erinevatele tuleviku-uuringutele (Zaleski, Chlewinski, Lens 1994).
Esialgu oli Eestis läbiviidava küsitluse eesmärgiks selgitada, millised maailmaprobleemid on Eesti ühiskonnas õpilaste arvates aktuaalsed ning kas need tulevikus lahenevad või mitte. Küsitleti keskkoolide õpilasi, kuna rahvusvahelised uuringud (Dodds, Chong-de 1992) on näidanud, et õpilaste arvamused peegeldavad ühiskonnas aktualiseerunud probleeme. Tänaseks on astutud mitu sammu edasi ja jõutud uuele uurimistasandile - hakatud antud metoodika (WPQ) abil välja selgitama erinevaid fenomene ja üldtendentse.

MAAILMAPROBLEEMIDE KÕHT INIMESE ISIKLIKU ELU PERSPEKTIIVIS

Inimene mõtleb tulevikule kas hirmu või lootusega. Need tunded mõjutavad eetilisi otsustusi, mis omakorda mõjutavad tuleviku kujunemist. Inimesed suhtuvad tulevikku väga erinevalt. Mõni on küüniline, mõni ükskõikne, mõni kaotanud lootuse, mõni usaldav, mõni alistunud, mõni passiivne ja mõni aktiivne.
Tulevikust mõtlemine pole rajatud pelgalt kujutlusele. Tegemist pole ka lihtsalt uudishimuga, vaid põhjenduste leidmisega kaugeleulatuvate otsuste vastuvõtmiseks. Paljude teaduste koostöös ning keerulist töötlustehnikat käsutades on loodud üpriski ulatuslikke tulevikumaailma mudeleid, kus arvestatakse paljusid alternatiive. Kuid vaatamata sellele areneb maailm osalt ikkagi ettearvamatult. Väga paljude inimeste tulevikulootused on soovkujutlused: ühed arvavad, et kõik probleemid leiavad lahenduse tänu inimese arengule ja teaduslik-tehnilisele progressile, teised seevastu aga, et tulevikus on inimkond määratud hukkumisele. Kuigi tulevikku saab uurimuste abil mingil määral ennustada ja teadlike otsustega mõjutada, tuleks siiski lähtuda asjaolust, et tulevik on määramatus. Toetudes reaalsuse jälgimisele ja erinevatest allikatest pärit informatsioonile, loovad inimesed maailma tuleviku kohta oma pildi. Iga inimene võtab kaasaegset maailma ja infot selle kohta vastu omal viisil ja seetõttu on need visioonid iseloomult subjektiivsed. Subjektiivne on seegi, kuidas inimene tähtsustab maailmaprobleeme enese jaoks ning millisena ta näeb probleemide aktuaalsust tulevikus. Kuigi mure aktuaalsete maailmaprobleemide pärast on infokanalite tähelepanu keskpunktis, ei mõtle enamik inimesi eriti sageli selle peale, mis meie maailmaga tulevikus juhtub (Zaleski 1991).
Ajadimensiooni psühholoogiline peegeldus on suhteliselt uus uurimisvaldkond. Selle kontseptsiooni väljatöötamist alustas J. Nuttin (1984, 1985). Tema kontseptsioon on aga piiratud indiviidi isikliku tulevikuga, käsitledes indiviidi isiklikke eesmärke ja nende motivatiivset jõudu. Ajaperspektiivi laiaulatuslikuma psühholoogilise uurimisega on Z. Zaleski juhendamisel hakanud tegelema Lublini Katoliku Ülikooli tulevikuuuringute osakond, selgitades, kuidas inimesed kujutavad oma isikliku elu perspektiivis ette maailmaprobleeme.
Ajadimensiooni psühholoogilise uurimise ajaloos on keskseks aspektiks olnud täidetud ja mittetäidetud intervallide pikkuste tunnetamise probleem (Nuttin 1985), st kuidas tunnetatakse minevikku ja tulevikku.
Erinevates uurimustes ja teoreetilistes arutlustes (Nuttin 1985, Zaleski 1991, Dodds, Chong-de 1992) on oletatud, et üldiselt on inimesed enam huvitatud isiklikust tulevikust, oma sugulaste (eriti laste) tulevikust ning oma maa tulevikust, maailma asju aga kujutavad isikliku tuleviku perspektiivis harva. Erinevate maade uurimuste põhjal (Dodds, Chong-de 1992, Zaleski, Chlewinski, Lens 1994) saab väita, et olulised on need probleemid, mis on aktuaalsed antud keskkonnas või ühiskonnas. Ühtlasi näitasid tulemused, et uuritavat vahetult puudutavad probleemid valmistasid muret kõigile õppivatele noortele riigile, kultuurile ja küsitlemise ajale vaatamata.
Hiinas läbiviidud uurimused (Dodds, Chong-de 1992) püstitasid hüpoteesi, et kui tingimused ühiskonnas muutuvad, peaksid muutuma ka õppivate noorte mured tuleviku pärast, kuna nad on ühiskonna tegevusest kõige enam mõjutatav kontingent.
Selleks et ülemaailmseid, sealhulgas ka keskkonna probleeme tunnetada, on oluline vahetu kogemus, kuid samal ajal ka arusaam, et inimese isiklik kogemus pole midagi iseeneslikku, vaid sõltub tema teadmistest, hoiakutest ja eluvaatest (Dodds, Chong-de 1992).
Inimeste pessimism probleemide lahendatavuse suhtes avaldub juhul, kui tal on nendega vahetu kokkupuude. Probleemide suhtes, mis on inimestele kauged või mille kohta puudub teave, on arvamus optimistlikum (Zaleski, Chlewinski, Lens 1994). Arvatakse, et need probleemid lahenduvad. Pessimistlik või optimistlik suhtumine tuleneb seega subjekti enda loodud arusaamadest.
M. Talviku läbiviidud uuring 1994. aasta sügisel näitab (veel avaldamata andmete põhjal), et see, kas õppivad noored näevad maailmaprobleemide lahenduse võimalikkust tulevikus või mitte, sõltub nende probleemide sisust.
Z. Zaleski uurimused on näidanud, et inimeste vastused ei sõltu oluliselt sellest, kas probleemide võimalikku lahendust nähakse 25, 50 või 100 aasta möödumisel. Nende lahendatavust hinnates lähtutakse tulevikust kui üldisest nähtusest (Zaleski, Chlewinski, Lens 1994).
Isiksuse tulevikuvisioonidest, tema plaanidest ja eesmärkidest, püüdlustest ja lootustest sõltub, milliseks kujunevad tema eluviisid. M. Teiverlaur (l990) väidab, et selge ja teadvustatud perspektiiv annab inimesele tugeva stiimuli loominguks, sünnitab optimistliku maailmatunnetuse. Ta on arvamusel, et ühekülgne ja kitsarinnaline perspektiiv piirab inimest ja viib enneaegsele psühholoogilisele vananemisele, mille tulemusena isiksusel kaob huvi tuleviku kui eneserealiseerimise välja suhtes.
Enamik inimest on tõsiselt huvitatud oma individuaalsest tulevikust ja muretseb oma individuaalsete eesmärkide ja tulevikuplaanide pärast. Inimesed teevad motiveeritud pingutust kõdus ja tööl, saavutamaks sellist tulevikku, mida nad on enesele planeerinud (näiteks loobuvad suitsetamisest või hakkavad tegema regulaarselt kehalisi harjutusi selle nimel, et vältida kopsuvähki või südamehaigusi). Nad teevad kõik selleks, et kaitsta end ootamatute õnnetuste või ebaõnne eest (näiteks elukindlustus jmt). Mõningad plaanid võivad ulatuda isegi ühe indiviidi elueast kaugemale (inimene planeerib ka selle ette, mis saab siis, kui ta ise on sumud).
Tulevik sisaldab mitte ainult meie individuaalseid eesmärke ja püüdlusi, mille saavutamine rohkem või vähem sõltub indiviidi tegevusest, vaid ka kogu inimkonna tulevikku koos seda ähvardavate ohtude ja probleemidega. Paljud nendest on pikaajalise iseloomuga ja hakkavad kuhjudes inimkonda järjest enam ohustama. Zaleski, Chlewinski ja Lensi (1994) uurimusest võib järeldada, et maailmaprobleemid ei ole integreeritud indiviidi psühholoogilisse tulevikku (või tema eluruumi). Samas analüüsitakse psühholoogilisi protsesse, mille abil võiks osaliselt seletada, miks see nii on. Uurimuses väidetakse, et meie individuaalse tuleviku perspektiivid sõltuvad sellest, kuidas me lähemas või kaugemas tulevikus näeme ette tähtsaid sündmusi või motiveeritud eesmärke, mida loodame saavutada või vältida isiklike jõupingutuste abil. Paljud meie igapäevased tegevused on suunatud kaugele tulevikku, kuna võime ette näha kõige motiveeritumaid eesmärke, mida ei ole luga raske saavutada ja mis on integreeritud spetsiifilistesse käitumisplaanidesse. Sama kehtib ka maailma-probleemide lahendatavuse kohta, kuigi maailmaprobleemid ja nende lahendused on tavaliselt palju keerulisemad individuaalsete eesmärkide püstitamise ja saavutamisega võrreldes. Inimesed huvituvad aktiivselt maailmaprobleemidest ja muudavad need oma psühholoogilise tuleviku perspektiivi osaks alles siis, kui nad tajuvad neid tähtsatena (väärtustavad kõrgelt) ning on veendunud, et lahenduste leidmisel on nende individuaalne kaasabi vajalik.

EMPIIRILISE UURIMISE TULEMUSI

Käesolevas artiklis peatuksime vaid uurimuse sellel osal, mis käsitleb Tallinna kesk-koolide õpilaste prognoose globaalprobleemide aktuaalsuse kohta 50 aasta pärast. Ajavahemikul 1991-1995 küsitleti ühtekokku 1065 Tallinna keskkoolide õpilasi (10.-12. klass) neljal erineval perioodil (12.91; 12.92; 10.93; 12.94), neist 465 poissi ja 600 tütarlast, keskmise vanusega 16.26 a (SD=0.97). Küsitletutest 379 õppis 10., 390 11. ja 296 12. klassis.
Maailmaprobleemide prognoosidest selgus, et 50 aasta pärast leiavad lahenduse kirjaoskamatuse ja rassismi probleem. Oluliselt aktualiseeruvad ökoloogia, tööstusliku saastatuse, demograafia, tööpuuduse, looduslike ressursside käsutamise, terrorismi ja vägivallaga, uute haiguste, narkomaania, AIDSi ning laste kuritegevusega seotud probleemid.
Käsitledes tulemusi optimismi-pessimismi seisukohalt, selgub, et 20,31% vastajatest vaatavad probleemide lahenduse võimalikkusele 50 aasta pärast optimistlikult ning 49,91% pessimistlikult. 29,78% küsitletutest ei näe, et probleemide aktuaalsus tänasega võrreldes tulevikus muutuks. Äärmiselt pessimistlikult näevad probleemide aktuaalsust tulevikus 5,87% ja äärmiselt optimistlikult 5,39% küsitletutest. Seega maailmaprobleemide prognoosi üldine tendents on pigem pessimistlik kui optimistlik (32st esitatud probleemist vaid 3 puhul arvati, et see on 50 aasta pärast praegusest vähem aktuaalne).
Pessimism majandusliku ja tehnoloogilise arengu, elanikkonna pideva suurenemise, haiguste ja ebavõrdsusega kaasnevate probleemide suhtes näitab, et ei usuta nende lahendamisvahendite leidmisesse ega nähta kõrgtehnoloogias mitte väljapääsu, vaid hukatust. Ei usuta, et teaduslikud püüdlused ja tehnoloogiline areng võivad kaasa tuua paranemise, küll aga usutakse sotsiaalsete probleemide lahendumisse.
Uurimistulemuste põhjal võime öelda, et probleemide suhtes, mis on inimestele kauged või mille kohta neil puuduvad teadmised, on prognoos optimistlik. Võib oletada, et sellisest probleemist nagu kirjaoskamatus, mille suhtes ollakse optimistlikud, ei teata kuigivõrd või see on väga kauge probleem; samas aga on kõigil sellest probleemist ühine ettekujutus.
Kinnitust leiab seegi, et inimeste pessimism probleemide lahendatavuse suhtes avaldub siis, kui neil on vahetu kokkupuude antud probleemiga, näiteks Õpilased näevad tulevikus aktuaalsetena just sotsiaalseid probleeme.
Pessimism prognooside osas avaldub nende probleemide suhtes, mis on antud ühiskonnas päevateemadeks ning mille aktuaalsus tulevikus on reaalne.
Kuna prognoosid ei sõltu konformsuse määrast, võib oletada, et vastajad näevadki tulevikuühiskonda reostunud toodusega, loodusvaradeta, rahvastiku üleküllastuse, paljude uute haiguste ja mandunud inimsuhetega, kuid kõrge kirjaoskusega.
Tulevikuprognoosides võib märgata süvenevat pessimismi kõikide probleemide suhtes. Kui 1991. aastal oli rassilis-religioossete probleemide puhul prognoos optimistlik, siis 1994. ja 1995. aasta tulemused olid pessimistlikud. Kõige olulisem pessimismisuunaline nihe toimus haiguste ja sotsiaalsete probleemide prognoosis: kui 1991. aastal ennustati nende vähest aktualiseerunust, siis praegu ennustatakse hoopis olulisemat aktualiseerumist. Kõige suurem pessimism väljendub aga keskkonna saastatuse ja demograafiliste konfliktide prognoosis, kus juba 1991. aastal ennustati olulist aktualiseerumist. Praegune prognoos on veelgi pessimistlikum. Interpersonaalsete ja individuaalsete probleemide osas prognoositi pärast 1991. aasta laulvat revolutsiooni, et muutusi tulevikus ei toimu. Kõik vabanemisega loodetu oli saavutatud ning ilmselt ei usutud veel, et asjad selles sfääris võivad muutuda (kas paremuse või halvemuse suunas). 1992. aasta tõi aga kaasa pessimismi nendegi probleemide puhul ning 1994. ja 1995. aasta küsitlustulemused näitavad pessimismi olulist süvenemist.
Prognoositulemustest selgub, et naised on võrreldes meestega oluliselt pessimistlikumad. Kui mehed on üldisel arvamusel, et probleemide aktuaalsus võrreldes tänasega ei muutu, siis naised arvavad, et probleemid aktualiseeruvad vähesel määral; esineb tendents, et neid probleeme, mida naised näevad tulevikus aktuaalsetena, näevad aktuaalsetena ka mehed, kuid vähem pessimistlikult.
Seega kinnitab meie uurimus Z. Chlewinski (1993) järeldust, et naissoo hinnangud on pessimistlikumad, mis on seletatav naiste madalama hirmulävega.
Uurimustulemused peegeldavad sedagi, et tulevik on inimese jaoks sedavõrd määramatu, et ei osata anda isegi konformseid vastuseid. Siit võib järeldada, et ühiskonnas on küll olemas mingi kontseptsioon globaalprobleemide tähtsuse kohta, kuid puudub kontseptsioon probleemide tuleviku suhtes. Või on selle kõige taga hoopis mingi tunduvalt keerulisem fenomen?

Üldine pessimism, mis ilmnes käesoleva uurimuse raames, tõstatab mõningaid küsimusi.
Kõik küsitletud olid õppivad noored, kes on alles alustamas oma sõltumatut elu. See toimub tihti heades tingimustes, mis vähendab frustratsiooniläve. Noored saavad rohkem kui nad ise saavutavad. Vajaduste rahuldamiseks ei tarvitse nad niivõrd isiklikult pingutada, vaid seda võimaldab arenenud ühiskond, milles nad elavad. Noored võivad ainult tunda hirmu selle ees, et kaotavad hüved, mis neil on (Zaleski, Chlewinski, Lens 1994). Indiviidi elu tsiviliseeritud ühiskonnas on muutunud kindlamaks, kergemaks ja mugavamaks tänu haridusele, meditsiinile, elamuehitusele, reisimisele, kommunikatsioonile, turvasüsteemidele ja isiku õiguste kaitsele.
Hoolimata paljudest suurepärastest saavutustest 20. sajandi tsiviliseeritud Ühiskonnas, eriti tehnoloogias ja teaduses, vaadatakse tulevikule siiski pessimistlikult. Seega pollyanna printsiip (pollyanna tähendab ameerika inglise keeles elurõõmsat optimismi, äärmiselt kergeusklikku ning optimistlikku isikut) ei kehti maailmaprobleemide prognooside osas (Matlin, Stang 1978).
Paljud tuntud mõtlejad (sealhulgas kirjanikud) väljendasid 19. sajandi lõpus oma prognoose saabuva 20. sajandi kohta. Nad uskusid südamest, et teadus parandab inimese elu ja sotsiaalset keskkonda ning paljud inimlikud probleemid leiavad lahenduse. Nüüd, 90 aastat hiljem, selgub, et teadused on läbi teinud tohutu progressi, aga koos selle progressiga on maailmaprobleemide ulatus ja tõsidus märgatavalt suurenenud. Seda fakti kinnitavad ka meie uurimuse tulemused.
Üldist pessimismi võiks vaadelda ka konformsuse aspektist. Kuna maailmaprobleemid on inimeste jaoks kauged ja tunnetamatud, on neil raske hinnata ka probleemide tähtsust ja tagajärgi ning otsustada, kas need tulevikus aktualiseeruvad või lahenduvad. Seega võib oletada, et vastustes lähtutakse ühiskondlikust arvamusest ja kaldutakse vastama nii, nagu sotsiaalne keskkond asjadest arvab. Kuna aga globaalproblemaatika on ühiskonnas aktuaalne, peegeldub probleemide tähtsus ka vastustes.
On ka võimalik, et küsitluse läbiviimise perioodil (1991-1995) valitses ühiskonnas üldine pettumuse ja depressiooni atmosfäär. Igaüks (või enamik) oli mures oma status quo pärast. Sellises atmosfääris võtavad noored omaks negatiivsed arvamused ja laiendavad üldistamise teel oma hirmud ka tulevikule. Viimane oletus puudutab eelkõige arenenud riike, kuna see paradoksaalne fenomen on iseloomulik kõrgele elustandardile (Zaleski, Chlewinski, Lens 1994).
Postsotsialistlike riikide uurimuste põhjal (Madrzycki 1994) võib arvata, et pärast äkilist ja ootamatut vabanemist totalitaarsest reþiimist tekib ühiskonnas optimismi efekt. Kujuneb arvamus, et mis iganes muutub, saab muutuda ainult paremaks. Sama oletus leiab kinnitust ka uurimuses ukrainlaste ja leedulaste puhul (Zaleski, Chle-winski, Lens 1994). Seega võiks oletada, et ka Eesti valim väljendab optimismi seoses demokraatia kevade atmosfääriga. Selgus aga, et Eesti sarnaneb prognoositulemustelt tegelikult kõrgeltarenenud riikidega.
Noored inimesed on saavutustele orienteeritud ja optimistlikud isiklike eesmärkide, potentsiaalsete kaotuste ja võitude suhtes (Heckhausen, Dixon, Baltes 1989), kohates aga globaalseid probleeme, väljendavad nad pessimistlikke hoiakuid. Ühest küljest osalevad noored kõikide tsivilisatsioonihüvede käsutamises ja neile ei meeldiks hüvesid kaotada. Samas kuulevad nad aga pidevalt maailmas toimuvatest negatiivsetest sündmustest massimeedia vahendusel (sõjad, terroristlikud rünnakud, uued haigused). Järelikult nad kardavad, et paljud küsimustikus sisalduvad probleemid ei pruugi leida rahuldavat lahendust.
Kuidas me ka ei püüaks fenomeni seletada, jääb noorte pessimismi probleem ikkagi lahtiseks, pakkudes ainet edaspidistele diskussioonidele.
Reaalsus on keeruline ja inimest mõjutavad niivõrd paljud faktorid, et meie interpretatsioon võib osutuda piiratuks. Raske on öelda, millest tuleneb üks või teine arvamus. Seetõttu me ei tea, kas antud seletused eksisteerivatele fenomenidele ka tegelikult kehtivad. Need lähtuvad eelkõige uurijate subjektiivsest arvamusest.

VIITEALLIKAD

Chlewinski, Z. 1981. Personalty and Attitudes Towards Religion in Poland. Personality and Individual Differences. 2:243-245.
Chlewinski, Z. 1993. What do the Young People Think About a Possibility to Solve probiems of the Contemporary World in the Future? An Introductory Report. In A. Biela, (Ed.), Protection of Environmen: Mental Changes and Social Integration Perspective. Lublin: Politechnika Lubelska. 165-169.
Chlewinski, Z., Tureikyte, D. Zaleski, Z. 1993. Czy wizja pryszlosci swiata jest op-tymistyczna? Badania studentow Litwy, Polski i Ukrainy (1990/91) (Is the Vision of the Future of the World Optimistic? A Research on the Students from Lithuania, Poland and the Ukraine). Studia Psychologiczne. 31:131-146.
Dodds, J. Chong-de, L. 1992. Chinese Teenagers' Concerns About the Future: a Cross National Comparison. Adolescence. 106:481-486.
Heckhausen, J., Dixon, R. Baltes, P. 1989. Gains and Losses in Development Throughout Adulthood as Perceived by Different Adult Age Groups. Developmental Psychology. 25:109-121.
Kidder, R. M. 1989. An Agenda for the 21st Century. Cambridge MIT: Massachusetts.
Lauristin, M., Riit, M., Timak, R. Vihalem, P. 1985. Keskkonna teadvus ja ajakirjandus. Eesti Loodus. 11:705-712.
Madrzycki, T. 1994. Socioeconomical Changes and Levels of Optimism-Pessimism. In A. Biela, (Ed.), Protection of Environment: Mental Changes and - Social Integration Perspective. Lublin: Politechnika Lubelska. 174-180.
Matlin, M. Stang, D. 1978. The Pottyanna Principle. Cambridge M A: Schenken.
Nuttin, J. 1984. Motivation, Planning and Action. Hillsdale NJ: Erlbaum..
Nuttin, J. 1985. Future Time Perspective and Motivation. Leuven-Hillsdale: Leuven University Press.
Zaleski, Z. 1991. Psychologia zachowan celowych (Psychology of Purposeful Behaviours). Warszawa: PWN.
Zaleski, Z., Chlewinski, Z. Lens, W. 1994. Importance of and Optimism-Pessimism in Predicting Solution to World Problems: An Intercultural Study, In Z. Zaleski, (Ed.), Psychology of Future Orientation. Lublin: TN KUL. 207-228.
Talvik, M, 1995. Maailmaprobleemide tähtsustamise ja prognoosi sõltuvus sotsiaal-demograafllistest ning isiksuse faktoritest. Diplomitöö. Käsikiri TPÜ psühholoogia osakonnas.
Teiverlaur, M. 1990. Attitude Towards Future and its Relationship with Anxiety in Patients with Depressive Neurosis. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis. 891:253-256.
Lauristin, M., Firsov, B. 1987. Massikommunikatsioon ja keskkonnakaitse. Tallinn: Eesti Raamat.

PUPIL'S INCREASING PESSIMISM IN PREDICTING SOLUTIONS TO WORLD PROBLEMS

Summary

The article presents the results of an empirical study on the subjective importance and solution of current problems of humanity. How important do Estonian pupils perceive various world problems? What are their expectations regarding the possibilities of solving these problems in the long run? These have been the main research questions.
The data were collected in 1991-1995. 1,065 pupils (465 male and 600 female) of secondary schools of Tallinn (mean age 16.26 years) were examined.
The "World Problem Questionnaire" (WPQ) created by Z.Zaleski and his co-workers forms the theoretical basis for the research. WPQ contains 32 contemporary problems of mankind and scales for assessing the personal importance of these problems and their subjective resolution in fifty years term. Belief in the improvement of the situation is treated as optimism; anticipation of deterioration as pessimism.
Different analyses indicated general pessimism in predictions. 20.31% of the respondents viewed the future with optimism and 49.91% with pessimism. The following problems had caused the greatest pessimism: ecological damage, industrial pollution, increase of urbanization, unemployment, terrorism, new illnesses, drug addiction, AIDS and juvenile delinquency. These problems were not believed to be solved in spite of the progress in science and technology. The predictions had reflected deepening pessimism. The results of the 1994/95 study were less optimistic.
It was found that the greater the importance of a problem, the greater the pessimism for the anticipated solution. The problems which were unfamiliar to the pupils, were perceived as the most solvable (e.g. illiteracy). Subjects were less optimistic concerning the solvability of the problems, which they have obviously been in contact with.
The girls under study turned out to be more pessimistic than boys. This may be interpreted by a lower threshold of fear in women than in men.
Whatever the explanation, the problem of pessimism of pupils is open.

Viide artiklile: Talvik. M. 1998. Õppivate noorte pessimism globaalprobleemide lahendatavuse suhtes tulevikus. Acta Universitatis Scientiarum Socialium et Artis Educandi Tallinnensis. 1998. A9: 100 - 109.