Mati Talvik 1998. Artikkel raamatust "Kuidas kujundada oma karjääri". AEF Karjäärikeskus.
Iga noore unistuseks on jõuda ihaldatud tasemele oma elus, saavutada mingi tuntus ja leida enda koht elus. Kõik loetletu jääb aga unistuseks, kui selleks ei rakendata tahet. Vaid tahte rakendamine võimaldab saavutada soovitu. Vastasel korral jääb kogu visioon vaid unistuseks ja illusiooniks, mis tekitab pettumust ja kibestumist.
Et jõuda unistustest kaugemale, tuleks end määratleda, st jõuda selgusele, mida elult tegelikult tahetakse ja kes olla soovitakse.
Oma elu teadlikust planeerimisest saame rääkida vaid psüühiliselt küpse inimese puhul. Uuringutega on jõutud tõdemuseni, et psüühiline küpsus saavutatakse meestel 28. ning naistel 22. eluaastaks. See on iga, mil tekib teatud määratletus ning selgus oma soovides. Sellest perioodist alates võime hakata rääkima ka teadlikust karjääri planeerimisest. Enne seda ei tee me midagi enamat, kui õpime elust ja püüame leida oma kohta teiste seas.
Oma karjääri juhtimiseks on vaja omada teadmisi, kuidas luua karjääriks vajalikku reputatsiooni, millised tegevused tõstavad su mainet ning kuidas veenda ülemusi oma ideede või produktide väärtuslikkuses. Neid teadmist pole võimalik õppida, nad tekivad kogemuse kaudu.
Näiteks vahetavad murdeealised omavahel mudelautode kollektsioone, kusjuures ühed oskavad vahetusi teha nii, et neil õnnestub koguda kvalitatiivselt parem kollektsioon kui teistel.
Keskkoolis vahetatakse eksamipiletite vastuseid või konspekte, mis ühtedel kujunevad kesisteks, teistel suurepärasteks. Viimased, teavad kellelt ja kuidas küsida nii, et teine ei saa keelduda. Edukad oskavad tekitada olukorra, kus andjal tekib meeldiv tunne, et ta saab küsijale konspekti loovutada.
Taolise vahetuse käigus omandatud kogemus on sarnane sellele kogemusele, mida me vajame, et tulevikus kujundada oma karjääri.
Edukad oskavad tekitada olukorra, kus andjal tekib meeldiv tunne, et ta saab küsitu loovutada. Täiskasvanudki loovad pidevalt olukordi, kus neile lihtsalt tullakse pakkuma, ilma et nad ise selleks midagi konkreetselt teeksid.
Määrava tähtsusega on seegi, kui oskame võtta üle kogemusi neilt, kes on juba midagi saavutanud. Eriti oluliseks tuleks pidada seda, mida neil õnnestus vältida, et tulemuseni jõuda. Tähtis on vältida negatiivset.
On teada tõsiasi, et teenitud või teenimatu halb reputatsioon purustab karjääri ja lükkab kõrvale ka edukaid. Tõeline oskuseks on aga lõigata kasu reputatsioonist, mis ületab su tegelikke võimeid.
Kolm karjääritegemiseks vajalikku teadmist:
1. mil määral minu prioriteedid ja maailmavaade sobivad vastava organistatsiooni või valdkonna väärtustega
2. kuidas saavutada austust ja usaldust nende silmis, kes sinu tööd hindavad ja kellest sõltub edutamine
3. kuidas veenda teisi, et sinu tegevus on nii hea nagu ta on või veelgi parem.
Need kolm oskust on karjääritegemise nurgakiviks.
Autori uuringud näitavad, et edukad karjäärijuhid:
1. hakkavad otsima uut töökohta, kui senini kiidetud tegevuse kohta annab ülemus negatiivset tagasisidet;
2. ei tegele prioriteetide reastamisega kui omaette eesmärgiga;
3. hoiduvad informatsiooni lihtsustamisest;
4. ei pea oluliseks oma koostööpartnerite tundmaõppimist;
5. peavad ise oma tegevust väärtuslikuks, isegi kui ülemus on teisel arvamusel.
Enesemääratlemine peab toimuma pidevalt. Kui seda ei toimu, jääb areng seisma ning nii karjääri tegemine kui elu muutub ebahuvitavaks. Inimene võib midagi saavutada vaid enese mõjutamise, eneseanalüüsi ja mõtestatud tegevuse kaudu.
Kui karjääriredelil liikujale on loodud kõik tingimused produktiivselt areneda ning teda saadavad eduelamused, siis ta destruktiivselt tegutsema ei hakka. Kui aga tekivad ebaedu elamused, siis on kohe takistatud ka tema sihikindel tegevus. Ometi ei saa öelda, et ebaedu välistaks sihi saavutamise. Ebaedu analüüs ja põhjuste tundmine kergendab edasiliikumist. Järelikult on edu aluseks paljuski oma kogemuste tundmine. Kogemustekorvis sorimine ja tagasivaatamine senitehtule aga ei tohiks muutuda mineviku taganutmiseks.
Iga noore tulevikupilt on idealiseeritud. Kuid kaotused ja läbipõlemine võivad inimese viia selleni, et jäädakse elama minevikus. Inimeste, kes ei unista, ning väidavad, et nad ei tahagi teistest eristuda, areng seiskub, nende produktiivsus langeb, huvi toimuva vastu kaob ja võib tekkida masendus ning kibestumine.
Kui keegi on loonud unistustemaa paradiisi ja esimesel ebaedul taganeb, vajub ta reeglina minevikupilti ning tegelik elu ei lähe talle enam korda. Näiteks töökoha kaotuse puhul tuleb mitte kibestuda ja kiruda eelnevat tööandajat, vaid kaaluda oma võimed ja proovida jõudu mõnes muus ametis, võttes seda kui uut ja põnevat väljakutset. Liikumine ühest punktist teise sõltub vaid iseendast ja oma tahtest.
Elu ilma kriisideta oleks igav, kuid võitjaks jääb see, kes trotsib kriise. Iga kaotus on omamoodi kogemus, mille kaudu mõistame oma nõrkust või tugevust, saame teistestki aru. Kaotuse lahenduseks peaks olema leida midagi uut ja minna edasi. Ka kurja saatuse süüdistamine on põgenemine, tahe väljapääsu mitte leida.
Karjäärimustrid on mitmesugused
Karjäär pole ju alati ülesronimine, vaid võib olla ka horisontaalne liikumine eri valdkondade vahel.
Näiteks kellegagi suhte loomisel ollakse kõigepealt tuttav, siis kaaslane, siis sõber, siis alles abikaasa. Taolist kõrvalrollide kaudu ülespoole liikumist võib vaadelda kui Z-kujulist liikumist. Selline “karjääritee” on kvalitatiivselt erinev sellest, kui tuttava staatusest minnakse korraga üle abikaasa staatusesse.
Vähesed suudavad olla kõikides kõrvalrollides ühtmoodi silmapaistvad. Millest tulenevalt sagedamini valitaksegi “ülehüppeline” tee, mitte Z kujuline liikumistee. Tegelikult ei olegi olulist vahet, kumba teed kasutada. Õnn eelistab hoopiski neid, kes suudavad elus varakult aimata, milles nad on head.
Kindlati tuleks vältida kiiret tippu jõudmist, sest see võib kaasa tuua lõpliku enesemääratlemise, mis on ühtlasi karjääri surmajaks. Kui inimene on saanud kõik, mida soovis ja pole enam kuhugi minna, siis areng seiskub.
Sellise stsenaariumi ees seisavad juba täna paljud 25-30 aastased, kes töötavad firmade, pankade või kontsernide tippjuhtidena. Kuna inimene suudab endast maksimaalse panuse ühel ametikohal anda 2-4 aasta jooksul, siis pärast seda tekib soov enamaks. Kuid kuhu? Selline situatsioon on väljakutseks paljudele. Tekkinud on üks põlvkond nn. varaedukaid aktselerante, kes nüüd pürivad kas omanikuks, kelleks aga saab läbi eluaegse kogemuse, mida ei saa tekkida 25 eluaasta jooksul, või poliitikuks, milleks olemisel peab ühiskonnaprotsesse mõistma, kuid lühike eluiga ei ole andnud võimalust tunnetada neid protsesse mõjutavaid tegureid.
Seega alttulev veelgi noorem põlvkond ei pääse löögile ning omandab Z võrrandi kohaselt liikudes sellise kvalitatiivselt erineva kogemuse, mis on ühtlasi tulevikuorganisatsiooni eelduseks. Sellega lõpuks tõrjutakse välja praegused juhid.
Soovitusena võiks olla eelnevast tulenevalt see: taha olla firmajuht 45-selt, mitte 25-selt, sest siis oskad firmajuhiks olemist nautida.
Paralleeli võiks tõmmata isaks saamisel: 18-aastase jaoks on see tüütus, 33-se jaoks elu oluline osis. Paraku tekib see tunnetus vaid tagantjäreletarkusena, seitsmekümneselt elule tagasi vaadates. Kuid miks mitte võtta seda teadmiseks juba 15-selt. (Kõike ei pea muidugi vanemalt generatsioonilt üle võtma, kuid arvestada kui üht 1001 soovitusest võiks küll. On palju tarkusi ka eakatelt võtta, eriti neid, mis igihaljad.)
Selline mõtlemine nõuab, et noorel oleks usku enesesse ning tuleks uskuda sedagi, et karjäär ei pruugi olla sirgjooneline. Näiteks võivad neljakümneselt ja viiekümneselt vallanduda anded, millest isegi ei olda teadlikud.
Lineaarse mõtlemisega võib leida end peagi olukorras, kus sein vastas on. Minna pole kuhugi, sest hüved, mis kaasnesid positsiooniga, kaoksid. Vähesed suudavad hüvedest loobuda ja suunduda madalamatele positsioonidele.
Karjääri tegemine peab olema mõtestatud, pole mõtet end eksportida punktist A punkti B ilma erilise põhjuseta.
Kõik ei peagi tahtma olla kuningaks riigis. Olulisem on olla kuningaks eneses. Tähtis on leida oma nishsh ja olla seal kuningas.
Edukuse karjääris võimaldab:
1. pidev enesearendamine;
2. maailmapildi mitmekesisus;
3. millegi ärategemine ja ebaedu trotsimine;
4. kõrgendatud nõudmised enesele.
Et konkureerida rivaalidega on vajalik:
1. olla tähelepanelik ja lugupidav konkurentide suhtes;
2. sisemine vajadus olla teistest parem;
3. säilitada edu rivaalide ees;
4. hoida end kursis kroonikalehekülgedel toimuvaga;
5. samastada end valdkonnaga, milles soovitakse edu saavutada;
6. olla järjekindel.
Igasugune liikumine toob kaasa staatuse muutused, mis eeldab:
1. paindlikkust;
2. võimet liikuda funktsiooniti ja vältida spetsialiseerumist;
3. tööülesannete varjeerimist;
4. kontaktide laiendamist erinevates valdkondades mõjuvõimu omavate inimestega.
Akadeemiline kvalifikatsioon ning tiitlid ei ole karjäärijuhtimise seisukohalt määravad. Teatud valdkondades on need vaid prestiizhi küsimuseks.
Et saavutada soovitu, tuleks:
1. austada rivaali;
2. olla avatud;
3. olla tundlik nii positiivse kui ka negatiivse tagasiside suhtes;
4. toimida oma sõnadele vastavalt;
5. uskuda, et kui rivaalil läheb hästi, läheb ka sul hästi;
6. jagada vastutust;
7. paluda teistel esitada sinu ideid ja kuulata tagasiside;
8. juhendada ja nõustada kollege;
9. jagada infot teiste kolleegidega kohtudes regulaarselt näiteks klubides.
Karjääri teadlik juhtimine eeldab kohanemisvõimet ja oskust juhuseid enda kasuks pöörata, et seatud sihtideni jõuda.
Karjääri planeerimine on nagu armastus - paljud kõnelevad sellest, kuid vähesed on sellega hakkama saanud. Need, kes pole piisavalt kogenud eesmärkide saavutamist, ei saa oma kogemust ka jagada, kuna see on võõras ja tundmatu.
On ka piisavalt vanemaid, kes hoolikalt planeerivad karjääri oma lastele. Enamasti tehakse seda, kuna kardetakse, et laps satub halba seltskonda. Et vanematepoolset planeerimist ei juhtuks tuleb noorel ennast rohkem usaldada, suhelda eakaaslaste ja täiskasvanutega, tuleb probleeme enam selgeks rääkida, pakkudes konstruktiivseid lahendusi. Teisele karjääri planeerida on tegelikult võimatu, sest karjääri edukus sõltub iga inimese saavutusvajadusest.
Karjeristi olemus
Võim ja selle pidev kasutamine muudab inimest, väidetavalt halvemuse suunas. Öeldakse ju, et võim hakkab pähe. Tegelikkuses aga õpitakse selgeks vastav rollikäitumine.
Tahe teha karjääri on kirg valitseda. Soov karjääri teha on oma põhiolemuselt sümpaatne ning kõigis esineb ta varjatud ihana. Karjäär on küll ihaldusväärne, kuid sellega kaasneb teiste kadedus ja enda südamevalu. Sageli võib mõtlematult suust lipsanud mõte, sõna või juhuslik tegu haavata kellegi tundeid ja see saab muidugi saatuslikuks.
Karjäär teeb noore agressiivsemaks ning külmemaks teiste suhtes. Selle põhjuseks on konkurents ja iha saada võimu kellegi üle, ükskõik mis või kes see on. Näiteks tuumateadlane tahab olla tipptasemel, et omada võimu tuumaprotsesside üle. Mees soovib abielluda, et omada võimu naise üle.
Aktiivsed karjeristid lõpetavad sageli sellega, et on rikkad ja ujuvad külluses, kuid on tihti üksikud, neil puuduvad lähedussuhted ja inimesed kes neist hoolivad. Sellepärast peaksid hoolega mõtlema, kas vaid karjäär on see, mida sa tõeliselt vajad.
Tahe midagi saavutada tõukab tegudele, et tõestada teistele oma väärtust, et saavutada midagi tähelepanuväärsest. Iga edu saavutamisega põimub ka hirm nurjumise ees.
Karjäärijuhid, kes asuvad ainult ühe redeli kallale, saavutavad tavaliselt vähe edu. Edukus sõltub tihti sellest, kui hästi mõistetakse reegleid ja kultuuri, milles karjäär võiks kulgema hakata.
Karjääri planeerimine esineb nii tunnetatud vajadusena edu saavutada kui ka vajadusena ebaedu vältida.
Karjäär on ka tihedalt seotud materiaalse heaoluga. Edu saab enamasti hüvitatud kas edutamise, rahalise tasu, avaliku tunnustuse, teiste kadeduse vms. näol. See tõstab inimese enesetunnet, -väärikust, -kindlust, iseteadlikkust.
Ebaeduga kaasnevad alandatuse ja kaotuse tunne ning materiaalne kahju, väheneb usk iseendasse ning julgus uuesti katsetada. Karjääri ebaõnnestumise korral hakatakse enamasti süüdistama teisi, ebaõnne või segavaid välistegureid, mitte aga iseennast. Edu korral aga kiidetakse ennast. Kuigi süüdistused on tihti alusetud, annavad nad ometi julguse uuesti proovida.
Vastupidiselt käitujad, kes ebaedus ennast süüdistavad, kipuvad langema depressiooni, muutuma apaatseks ning võitlusvõimetuks. See tingib olukorra, kus jäädaksegi eluaegseks kaotajaks. Säilub küll karjäärivajadus, kuid see on alla surutud usu puudumise tõttu iseenda võimetesse.
Kui sinu suurimaks sooviks on karjääri tegemine, pead omama tugevat tahet, et miski ega keegi ei saaks kõigutada su sihti. Seal, kus pole puudu tahtest, ei tule puudu ka võimalustest. Vältida tuleks suhteid inimestega, kes püüavad kõigutada usku saavutada elus midagi silmapaistvat.
Kui varaga on nii, et mida rohkem sul on, seda enam sa soovid, siis karjääriga on vastupidi - mida kaugemale jõuad, seda lühemaks jääb tee ideaalseni, ja tekib sein, kust edasi enam teed ei ole.
Faktorid, mis mõjutavad tavanoorte suhtumist puuetega noortesse
