Mati Talvik 1998. Artikkel raamatust "Kuidas kujundada oma karjääri". AEF Karjäärikeskus.
On tõsiasi, et töövõtja on ühel ametikohal efektiivne vaid kaks esimest aastat. Kurioosne on, et jõudes oma kompetentsuse piirile, muutub töövõtja antud ametikohal laisemaks ning hakkab üha sagedamini vaatama, mis ümberringi toimub.
Alates kolmandast-neljandast tööaastast hakkab töövõtja pidama end asjatundjaks ega huvitu enam oma valdkonnaga seonduvast, kuna on arvamusel, et tema teadmised on teistega võrreldes piisavad. Tänu oskustele ja väljakujunenud sidemetele võib ta järgnevad kolm aastat elada nn vana rasva peal.
Ligikaudu seitsmendaks aastaks on töövõtja oma professionaalse arengu ammendanud ning arvestatav kasu oleks temast kas eksperdi või nõunikuna, kuid mitte vahetu käibetekitajana.
Eelnevast tuleneb tööandja vajadus vahetada personal 40% ulatuses välja iga kahe aasta tagant, 70% ulatuses iga nelja aasta tagant ning 90% ulatuses iga seitsme aasta tagant. Seega peaks noor arvestama, et vaid 10% inimestest töötab ühes asutuses 7 ja enam aastat. Tööle asudes tuleks vältida nn abielu tööga, mille tunnuseks on see, et kogu elu mõte on üle kantud tööle. Turvapadi tuleks luua kuhugi mujale, mis on püsivam kui töökoht. Üsna oluliseks on muutunud töövõtjaks õppimine, st et leides tööandja, annad endast parima ning kui sinu teeneid enam ei vajata, suudad valutult leida uue tööandja.
Selgub, et töökoha vahetamine ei olegi nii elementaarne. Lisaks psühholoogilisetele barjääridele, mis tekitavad trotsi ja tülpimuse, saab saatuslikuks seegi, et järjest tähtsamaks kujuneb töösoovijate senine töökäik ning see, kuidas teda iseloomustavad eelmised tööandjad. Näiteks müügimees, kes teeb ühe fiktiivse tehingu, takistab enda liikumise nii üles kui ka kõrvale. Oluliseks on muutunud personaalse usalduse küsimus.
Faktorid, mis mõjutavad tavanoorte suhtumist puuetega noortesse
